Hellenismiaja filosoofia; stoa koolkond.
on kehaline ka inimese hing – tunnetusinstants inimeses. Taju käsitlesid stoikud vastasmõju tulemusena,
mis leiab aset kehalise hinge ja selle suhtes väliste kehalise mõjutajate vahel. Väline mõjutus jätab hinge
jälje, pressib selle hinge nagu tempel jätab jälje vahasse. Niisugune jälg jääb hinge alles ka siis, kui mõju
avaldunud asja enam kohal pole. Selliselt hinge korjuvad meelelised muljed ladestuvad üksteise peale ja
mälu hoiab alles nende ühisosa. Nii tekivad mõisted, ennoiai, mis stoikute käsituse kohaselt ei olnud
midagi muud kui üldised ettekujutused.
Väliste asjade tajumisega käib kaasas ka enesetaju, synaisthesis. Sellest areneb mina-teadvus ning välise
maailma ja inimese siseilma eristus. Niipea kui elusolend jõuab enesetajuni, pühendub ta iseenesele,
tunnetab enda olemust endale kuuluvana, sel ajal kui ta väliseid asju tunneb endast erinevaina ja
võõrastena. Endale-kuulumise tunnet saadab rahulolutunne iseendaga ja sellest tekib instinktiivne tung
annaabi.ee 
