V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kaheksanurgelist häbiposti, mille azuurse tipu must siluett selgesti eraldus ühe Verdelet'
tänava valgustatud maja akna taustal.
Juba mõnda aega oli ta noore tütarlapse tähelepanu äratanud ja see oli kord isegi hetkeks
seisma jäänud ja kasutanud valgusejuga, mis tuli kuskilt pagariäri avatud uksest, et
Gringoire'i teravalt ülalt alla silmitseda. Pärast seda takseerimist ajas ta, nagu Gringoire
märkas, oma huuled mossi nagu ennistki. Siis astus ta jälle edasi.
Too huulte mossitamine andis Gringoire'ile põhjust järelemõtlemiseks. Kahtlemata oli
selles kaunis grimassis põlgust ja pilget. Seepärast langetas ta pea, hakkas sillutise kive
lugema ja tüdrukul pisut kaugema vahemaa tagant järel käima, kui ta äkki ühel
tänavanurgal, kus ta tüdruku silmist oli kaotanud, läbilõikavat kiljatust kuulis.
Ta kiirustas sammu.
Tänav oli pime. Siiski andis õliga immutatud paklane taht, mis tänavanurgal raudvõre taga
annaabi.ee 
