MUST KASS
Müür ei reetnud vähimalgi
määral, et seda oli lõhutud. Põrandalt korjati praht piinliku hoolega üles. Vaatasin
võidurõõmsalt ringi ja ütlesin endale: „Siin vähemalt pole mu vaev olnud asjata.”
Mu järgmine samm oli otsida elajat, kes oli olnud kogu selle õnnetuse põhjuseks,
sest ma olin lõpuks kindlalt nõuks võtnud ta tappa. Oleks mul õnnestunud ta sel
hetkel kätte saada, oleks ta saatus olnud otsustatud; aga paistis, et mu ennistise
viha ägedus oli kavalat looma kohutanud ja ta hoidus mu praeguse meeleolu juures
mulle silma alla sattumast. On võimatu kirjeldada või kujutleda seda sügavat õnnist
kergendustunnet, mida põlatud looma äraolek mu rinnas esile kutsus. Kass ei
ilmunud öö jooksul nähtavale; ja nii magasin ma sügavalt ja rahulikult vähemalt ühe
öö, sestpeale kui ta majja oli toodud; jah, magasin, hoolimata mõrvakoormast
hingel.
Teine ja kolmas päev möödusid, aga mu piinaja ei tulnud ikka veel