V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
» pomises meie filosoof endamisi.
Ta kõndis väikeses kongis ringi. Ainus mööblitükk, mis magamiseks oleks kõlvanud, oli
kaunis pikk puust kirst, mille kaas oli nikerdatud. Kui Gringoire sellel end välja sirutas, oli
tal tunne nagu Mikromegasel *, kui see kogu oma pikkuses Alpidele magama heitis.
5
7
«Mis parata!» ütles ta end kuidagi magama seades. «Katsume läbi ajada. On aga imelik
pulmaöö! Kahju! Ses laulatuses, kus kruus katki löödi, oli tõesti midagi lapselikku ja
enneveeuputuslikku, mis mulle väga meeldis.»
KOLMAS RAAMAT
I. JUMALAEMA KIRIK
Kahtlemata on Pariisi Jumalaema kirik veel tänapäevalgi majesteetlik ja meeltülendav
ehitus. Aga ükskõik kui kaunina ta vananedes ka säilinud oleks, on ikkagi raske mitte
kurvastada ja mitte nördinud olla nende arvutute hävitamiste ja rikkumiste puhul, mida nii
aeg ui inimesed on lasknud sellele auväärsele ehitusele osaks saada. Ei ole vähematki