A.dumas Kolm musketäri terve raamat
juustes, habemes ja vurrudes juba hõbedat. Kuigi ta ei kandnud mõõka, oli mehel täiesti
sõjamehelik välimus. Kerge tolmukorraga kaetud pühvlinahast saapad osutasid, et ta oli
päeval ratsutamas käinud.
See mees oli Armand-Jean Duplessis, kardinal de Richelieu. Mitte mees, keda meile
tavaliselt kujutatakse -- raugalikult nõder, märtrina kannatav, füüsiliselt murtud,
roidunud häälega, maetud tugitooli sügavusse otsekui enneaegsesse hauda ja elades veel
ainult oma geeniuse jõust ning võideldes Euroopaga ainult vaimu raugematu pingutuse
abil --, vaid mees, nagu ta tol ajal tõeliselt oli -- osav ja galantne rüütel, juba siis nõrga
kehaehitusega, kuid seda tugevama vaimujõuga, mis tegi temast erakordseima mehe, kes
kunagi elanud. See oli siis, kui ta toetas Nevers'i hertsogit Mantua hertsogi-riigis, kui ta
vallutas Nimes'i, Castres'i ja Uzes'i, valmistus inglasi välja ajama Re saarelt ja asus
piirama La Rochelle'i.