Jevgeni Onegin ja Vladimir Lenski
Nad olid aga kahekesi
kui leek ja jää, graniit ja vesi,
kui värss ja proosa vastandid.
Nad kohtusid, nad pettusid,
siis hakkad meeldima neil kahel
koos ratsutada, vestelda.
Siis tuli suur sümpaatia.
Nii sõprust sõlmitakse vahel
Seepärast vaid (mu põlispatt!)
et pole teha targemat."
,,Kuid iga sõprus, nagu teame, ,,Poeedi hoogne kõnerikkus
ja tundmused on iganend, ja pilgus lõkendav ekstaas,
sest nullideks üheks iseend. liig noore aru ennatlikkus
Me oleme kõik napooleonid, Oneginit kõik üllatas.
kaastrügijate leegionid Ta naeratas vaid endamisi:
on meile instrumente ei muud. miks pilgata? Eks tasapisi
Nii külmalt küll ei kohelnud aeg temale kõik selgeks teeb ;
Onegin oma ligimesi: kord kurvalt kokku variseb
ta tundis ja ka põlgas neid, - ta täiuslik maailmahoone.
kuid reeglis on ju erandeid, Küll tuleb tund, küll tuleb tund!
annaabi.ee 
