Kultuur ja rahvusriik
ka väärtuslikku. Aga suuremalt jaolt on see ikka seesama, mida olema
harjunud massikultuuriks nimetama.
Selle kultuuri võimesse inimesi üksteisele lähemale tuua tuleb suhtuda
skepsisega. Näiteks kui linna saabub välismaa bänd ja esitab staadionil
lugusid, mis kõlavad ka kohalikes pubides ja baarides, mida
mängitakse hitiparaadides jne, siis tundub esmapilgul, justkui
osaleksid kõik globaalses kultuurisündmuses ja «saaksid kokku». Aga
kas see äratundmisel rajanev ennastkordav akt avardab publiku
teadvust ja hinge ning soodustab «teise» mõistmist ja lugupidamist
tema vastu?
Kui ma jälgin Paraguay või Paapua Uus-Guinea artisti esitamas
mõnda hitti, siis ma ei hakka temasse kuidagi teisiti suhtuma. Mind ei
taba sama rõõmus äratundmine kui avastades, et Asuncioni või Port
Moresby raamatupoodides on saadaval Bulgakov või Kafka.
Sellest, et nad loevad Nora Robertsit ja Sandra Browni või isegi
«Harry Potterit», pole mul sooja ega külma
annaabi.ee 
