Antud käitumine on pikaajalise stressi poolt põhjendatud äärmuslik väljund, emotsioonide väljendamine drastilisel viisil, sest teistmoodi ei osata. Sellist käitumist kasutatakse pingete maandamiseks, sisemise hirmu kontrollimiseks ning ümbritsevast keskkonnast tekkivate segaduste väljendamine enese kaudu. Enese tahtlik vigastamine võib väga kergesti muutuda sõltuvuseks. (Värnik jt, 2015). On arvamusi, mis väidaks, et tüdrukud tegelevad enesevigastamisega rohkem, kuid tegelikud uurimused näitavad, et nii autoagressiivselt käituvate tüdrukute kui ka poiste number on suhteliselt tasakaalus. Soost sõltuvalt varieeruvad aga enesevigastamise viisid, näiteks tüdrukud kipuvad end rohkem lõikuma ja poisid pigem põletama või peksma. (Klonsky ja Muehlenkamp, 2007). Autoagressiivne käitumine võib väljenduda väga mitmel erineval kujul, kuid kõige
rõõme, muresid ning veidrusi. Ei puudu ka ebaõnnestumised, narkootikmid ning homoseksuaalsuse lahkamine. Teose alguses ei ole jäetud ruumi pikkadele seletustele ning kirjeldustele vaid astutakse kohe peategelaste argiellu. Äkilise, põleva iseloomuga Catherine Faddeni vanemad on sõitnud puhkusele Pariisi ning neiu elab sel ajal Londoni kesklinna häärberis oma venna ning tema sõbra, teose peategelaste Nickiga. Tütarlapsel on minevikus probleeme enesevigastamisega ning äkitselt leiab ta end taas nende küüsis. Catherine'i päästab Nick, kes sellest hetkest peale peretütrega järjest lähedasemaks muutuma hakkab. Tihti tundub, et on Nick ainuke tõeline hingega inimene majas. Kuigi perekonna kaminasimsi ning koridore kaunistavad uhked maalid, ei tundu need kellelegi peale maja uusima elaniku esteetilisi naudinguid pakkuvat, pigem seisavad need seal vaid kindlustamaks, et pere hea elujärg kellelegi märkamata ei jääks