Carl Hermann Hesse
kannatusi, mis ärataksid tahte ja valmisoleku surra. Maailm pole Stepihuntide jaoks, ,,aeg ja maailm,
raha ja võim kuuluvad väikestele ja lamedatele, ning teistele, tõelistele inimestele, ei kuulu midagi.
Mitte midagi peale surma," nagu õpetab Hermine. Kogu lootus on igavikul, tõelisuse riigil. Igavikku
kuuluvad surematud, kuid ka ehtsa teo peegeldus ja tõelise tunde jõud.
Maskiballil jõuab Harry viimaks naudingu ja enesevabastuse müstilise kogemiseni. Ta suudab anduda
tantsule ja muusikale, tunneb peoühtsuse joovastust, mis pakub õnnelikku eneseunustust. See on õnn
ja sära, millest Harry senini vaid kuulnud oli, kuid mis tal ikka saavutamata on jäänud. Pärast balli on
Harry valmis lahkuma sellest maailmast ja kohtama ajatut tõeluse maailma, kohtuma iseendaga. Pablo
pakkub talle selleks võimaluse ja võtme: ,,...see on teie enda hingemaailm, mida te otsite. Ainut teie