Dagö
rinda tagumine, avalik maadlemine oma egoga. Saatpalu ja Co ei ürita oma
loomingus olla suuremad ei elust ega endast: Dagö tekstid kujutavad väikest
inimest suures maailmas, kes püüdleb ometi mugavama ning mõtestatuma
reaalsuse poole.
Ansambli laule võib kirjeldada kui tunnete, isikute ja elustiilide portreid, mida
muusikud maalivad ning vaatavad eri tunnetega. Dagö looming kõigub
(enese)kriitika ja idülli vahel, selles on nii optimismi kui skepsist. Sõnades
võideldakse eneseunustuse ning -müümise vastu, didaktilise sõnumi siluvad
alaline kahemõttelisus ja tüüne kõnetoon.
Umbes sama kunstilist ideaali järgib paljus uuem eesti luule, mis on püüdnud
ühendada sügavaid tundeid ja ausust mängulise ühiskonnakriitika ning
(enese)irooniaga. Kui poplaulude sõnameistreid hakatakse koos libretistidega
kord suurde kirjanduslukku arvama, saab Saatpalu klassikuks.
Dagö muusika (autorid Saatpalu ja Peeter Rebane) on heakõlaline ning selge ja
annaabi.ee 
