Eesti kirjanduse ajalugu I
näitekirjanduses. Tõi esile päris uue ainevaldkonna - hakkas kriitiliselt vaatlema eesti noore ja
traditsioonivaese linnakodanluse elulaadi ja selle kujunemist. Rajas eesti näitekirjanduses linna-
ainestikulise psühholoogilise näidendi, mis oli kujutluslaadilt lähedane uusima aja näitekirjandusele
Euroopas, käsiteles eelkõige eesti intelligentsi suhtumist ja osa rahvusliku kultuuri arengus.
"Tabamata ime" (1912) - eneseuhkete tõusikute kultuurpoltiika, kaasaegse kultuurielu pahupool,
omakasupüüdlik sahkerdamine kunstiga.
"Tabamata ime" ja selle lavastuse ümber puhkenud skandaal inspireeris kirjutama uut näidendit
"Pisuhänd" (1913) - eesti kirjanduse paremaid komöödiaid. Ideeline põhieesmärk on tõusiklikuse
mentaliteedi mõnede erikülgede avamine, jõukuse- ja kuulsuseiha esiletoomine teatud ringkonna
eestlaste, laiemalt kunsti- ja seltskonnasuhete temaatika raames.