lugupidamisega. Paljud inimesed ohverdavad end teiste nimel, mõeldes, et seda tehes on nad head inimsed, kuid see on vale. Eneseohverduslikud mõtted tulevad täielikust puudusest, öeldes: ´´ Kõigile ei jätku, nii et ma olen siis ilma.´´ Need tunded pole meeldivad ja viivad lõpuks pahameeleni. Kõigile jagub kõike külluslikult ja iga inimese kohustus on oma soovid ellu kutsuda. Ei saagi teiste jaoks midagi teha, kuna sa ei saa mõelda ja tunda teiste inimeste eest. Kui teed heast enesetundmisest prioriteedi, siis see vaimustav sagedus kiirgab ja puudutab igat sinu lähedast. Paljusid meist on õpetatud endaga alles viimasena arvestama ja selle tulemusel tõmbame ligi tundeid, nagu poleks me midagi väärt või paremat ära teeninud. Kui need tunded meis kinnistuvad, siis meelitame ligi üha enam selliseid elu situatsioone, mis tekitavad meis tundeid, nagu alaväärtuslikkus ja mittepiisavus. Sellisel juhul peab sellist mõtteviisi muutma. Keskendu
Mõned teised autorid arvavad, et, tulenevalt tuumikmina ümbermõtestamiste protsessidest võib ideaalminasid palju olla. Võimalikud minad Enesetundmine ei pruugi veel ise automaatselt agenguni viia. Markuse ja Nuriuse (1986) arvates kujundavad meie poolt konstrueeritavad võimalikud minad motivatsiooni ja on seega muutuste aluseks. Võimalikud minad on tihedalt mina-käsitusega seotud. Mõeldes sellest, kelleks me saada võiksime, lähtume tugevasti enesetundmisest. Nii küsime näiteks endalt, kas meil on antud ettevõtmiseks vajalikud teadmised ja oskused, kas meil on olemas vajalik visadus ning suutlikkus pingutada ja kas me oleme valmis teistest ettevõtmistest antud tegevuse nimel loobuma. Seega me loome uusi võimalikke minasid selle teadmise alusel, mis meil iseenda kohta olemas on. Need minad on väga realistlikud, kuna põhinevad meie eneseteadmisest pärineval informatsioonil. Samas on neile kui püüdlustele omane
annaabi.ee 
