Ärkamisaeg Eestis ja Juhan Liiv
(18. sajandi lõpp – 19. sajand) ja mujal maailmas (20.
sajand) tugevnenud rahvusluse ilmingutega.
Suure Prantsuse revolutsiooni, saksa rahvusluse ja
romantismiideede mõjul algas 19. sajandi keskel
eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes nii
nagu teistelgi Ida-Euroopa väikerahvastel (tšehhidel,
soomlastel, lätlastel jt), kel polnud ei oma riiki ega
5
iseseisva riikliku eksistentsi kogemust. Majandusliku
aluse eestlaste etnilisele eneseteadvustamisele pani
1860. aastail alanud talude massiline päriseksostmine
ja eestlastest maaomanike kihi tekkimine. Eesti
rahvusluse kandjaks said tärkav maaharitlaskond
(koolmeistrid, köstrid, vallakirjutajad) ja keskkiht
(taluperemehed), hiljem ka linnaametnikud ja
äriettevõtjad, kes kõik püüdlesid sotsiaalse tõusu poole.
Rahvuslik liikumine sai alguse majanduslikult jõukamast
Lõuna-Eestist, eeskätt Viljandimaalt, kus kujunesid
esimesed rahvusliku liikumise keskused (Holstre, Paistu,
annaabi.ee 
