Filosoofia ajalugu
psühholoogiliste juhusejõudude valitsetav pool, mis peaks esimesele kuuletuma.
Kant mõtleb, et inimsuse ülim sisu ilmneb selles enese pimedas sidumises moraaliseadusega.
„Tahan armastuses inimese vastu möönda, et enamik meie tegudest on moraalsed, aga kui ma
vaatan inimeste mõtteid, siis kohtan igal sammul kallist mina, mis torkab alati silma ja millele
nende mõte toetub, selmet ta toetuks kohuse rangele käsule, mis enamjaolt nõuaks
eneseselagamist.“
Tegutse nii, et kohtled inimsust nii iseendas kui ka teistes alati ka eesmärgina ja mitte kunagi
pelgalt vahendina. See on kanti eetika üks kuulsamaid ja kaunimaid kohti. Ta mainib näitena
enesetappu- enesetapja ei kohtle ennast eesmärgina iseeneses, vaid ainult vahendina
saavutamaks teatavat eesmärki: seisundit, milles elupiina ei ole. Nii muudab enesetapja oma
inimsuse vahendiks ja tema tegu eksib moraali vastu.