Kultuuriteooria loengu konspekt
kõikidel tekstitel pidi olema
üks lubatud, partei lubatud tõlgendus ja õige viis tekstist aru saada.
Tekstilise mitmetimõistetavus.
Võimalikud struktuurid selles tekstis on olemas meist sõltumatult tema sees, et need aktualiseeruvad meie jaoks
erinevates situatsioonid, mitte ei teki.
Avas ukse teistele laiematele lähenemistele, mis järgnevatel aastatel tekstiteoorias mõjule pääsesid.
Lugeja tekstis:
Varem oli alati vaikne eeldus, et Teksti tähendus on enesesamane, tekstil on üks õige tähendus, mis võib olla
loogiline või sisemiselt vastuoluline, erinevad osad üksteisega vastuolus, jätavad otsi lahtiselt.
Nüüd küsimus: kui tekstil ei olegi ainult ühte tähendust? Varem oli lugeja üleanne tekstist õigesti aru saada. aga
mis siis kui ei olegi ühte tähendust.
Selle tõdemuse poole liiguti ka muudes teooriatest. nt. lugejakeskne kriitika.
Kõige tuntum: Umberto Eco (1932) Avatud teos (1962), Lector in fabula (1979)
annaabi.ee 
