Eepos ja romaan
Oma
vana kanoonilisust alalhoidvad zanrid aga muutuvad stilisatsiooniks. Kui romaan muutub
valitsevaks zanriks kirjanduses, omandab rangelt kanooniliste zanride tinglik keel teistsuguse
kõla need zanrid hakkavad kõlama teisiti kui ajal, mil romaan veel ei kuulunud suurde
kirjandusse.
Zanrite romaniseerumine nad muutuvad vabamaks ja plastilisemaks, nende keel uueneb
kirjakeeleväliste keelendite ja kirjakeele ,,romaanilike" kihtide arvel, nad dialogiseeruvad,
neisse tungivad eneseparodeerimise elemendid, naer, iroonia ja huumor ja mis kõige
olulisem romaan toob neisse probleemsuse, mõtte spetsiifilise lõpetamatuse ning
vahetu kontakti mittevalmis, kujuneva kaasajaga.Romaani enesekriitilisus on tema kui
kujunemisjärgus oleva zanri silmapaistev tunnusjoon.
Romaani vaadeldakse endist viisi kui lihtsalt zanri teiste zanri seas, püütakse kindlaks
määrata tema kui valmiszanri erinevusi teistest valmiszanridest, avastada tema seesmist