Roquentini maailma eripära
taha, midagi, mis on inspireeritud tema mõtetest. Sellepärast üritab ta oma mõtteid
kontrollida, neid lihtsalt mitte mõeldes. Kui aga siiski peaks juhtuma, et ta millestki mõtleb,
siis unustab ta mõtted koheselt peale mõtlemist. Roquentin elab pidevas hirmu seisundis. See
mõjutab tema igapäevaelu väga palju. Negatiivselt rohkem kui positiivselt. Negatiivselt
sellepärast, et ta ei suuda elada nagu normaalne inimene. Positiivselt sellepärast, et tema hirm
viis ta eneseotsimiseni. Teda huvitab miks ja kes ta on. Sellisesse olukorda jõuvad tänapäeva
inimesed, kes huvituvad vaid materiaalsest, väga harva.
Roquentin elab tahtlikult eraklikku elu. Tal puudub võime luua inimestega kontakti, isegi kui
ta seda tahaks. Talle ei meeldi suhelda ega rääkida kellegagi. Aina edasi lugedes süveneb
minu tunne, et ta ei elagi, vaid ainult vegeteerib. Eluneb. Ta ei ela. Oma elus ei naudi ta
peaaegu, et mitte midagi
annaabi.ee 
