Carl Hermann Hesse
pääseda ,,surematute" hulka. ,,Narzissis ja Goldmundis"saavutatakse terviklikkus kunsti kaudu, mis
lepitab vaimu ja liha, kuna annab esimesele vormi ja teisele igaviku. ,,Klaaspärlimängus" jõuab Josef
Knecht arusaamisele, et puhta steriilse inellektuaalse teadmise teenimise asemel on tähtsam teenida
vaimu elavas maailmas, et ei ole õige eraldada üht teisest, nad mõlemad on osad maailma tervikust.
Ükski Hesse eneseotsijaist ei leia oma mina traditsioonilisi radu käies. Nad peavad vabanema
väikekodanlikust mugavusest ja turvalisusest , et leppida oma hingega, kui tahes keerukas,
ebatraditsiooniline või isegi amoraalne see ka pole. Ainult siis suudavad nad meelerahu leida ja asuda
oma saatust kontrollima. Vahel kestab otsing terve elu, vahel ei õnnestu rahu saavutada esimesel
katsel, kuid igaljuhul peavad kangelased loobuma isekast ja kitsast maailmanägemisest ja omandama
võime näha maailma terviklikkust