Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused
Temagi värsikeeles paistab silma tugev tsiteeriv ja stiliseeriv alge, mis viitavad uusromantilis-
juugendlikule ja rahvaluuleomasele kujundivarale, mida katkestavad, lõigustavad ja
võõritavad pidevalt mitmesugused ekstreemsed kehalised tajumused ja ,,naturalistlikud"
seigad. Kultuurilis-sõnalise ja kehalis-bioloogilise valdkonna piir paistabki olevat tema luule
üks keskseid pingejooni. Valdavalt erootilise alatooniga luule, mille juhtmotiiviks on jõhkruse
ja õrnuse, agressiooni ja eneseloovutuse, naudingu ja valu, armastuse ja hävinguiha
lahutamatus (see on teinud tema luulest tõlgendusainese psühhoanalüütilise kallakuga
lähenemisviisidele). Bioloogilise naisidentiteedi avaldused ning katked feministlikust
sõnavarast segunevad järskude vaatepunktivahetuste ja ,,mehelike" rollimängudega. Säärase
,,sootaguse" värsikeele üheks eelduseks on muuhulgas eesti keele grammatilise sootuse
ärakasutamine.