Kaasaegse kunsti kajastamine eesti meedias
plahvatuseks või siis kõikide piiride hägustumiseks: mis on kust ja kas on kunst. Mis kõlbab
olema kunst ja mida üldse kõlbab kunstisündmuseks nimetada. Kunst kaotas oma identiteedi ja
koha kultuuris – murenesid kokkulepped kunsti defineerimisel. Praeguseks hetkeks, aastaks 2016
ei ole olukord palju muutunud ajast, mida kirjeldab Johannes Saar oma 2001 a. tehtud
uurimustöös “Kunstilooming ja eneselooming. Diskursiivse tektsianalüüsi abil modernistlikust
esteetikast postmodernistliku eetikasse“ (Saar, 2001 ): „Üha vähem räägitakse kunstist endast,
massipropaganda parimate traditsioonide vaimsus pillutakse nüüd meediasse ridamisi pildikesi
heausksest ja intelligentsest publikust, kes näitusesaali sisenuna kunsti sündsusetute rünnakute
ohvriks on langenud. Õhtutatakse vana head „meie-tunnet“ versus kaasagne kunst.”