Filosoofia talve arvestus
Hegeli dialektika eelkäija antiigist on Herakelitos. Oma ajastust oli ta mõjutatud Fichtest ja Schellingist.
Fichte oli Minast teinud esimese printsiibi. Kuid sellest lähtepunktist oli võimatu maailmatervikut haarata.
Fichte: Mina loob endale mitte-mina. Teesile järgneb antitees. On vaja sünteesi.
Tees ja antitees -> süntees(tees) ja antitees -> süntees jne.
Hegeli jaoks ei ole dialektika mitte ainult meie mõtlemise vorm vaid ontoloogiline tõelisuse eneseliikumise tegelik
vorm.
Kogu maailmaprotsess on Hegeli jaoks vaimu eneseväljendus.
See toimub kõikjal kolmes astmes:
1. Esimeses staadiumis on maailmavaim "iseeneses olemises". Teda vaatleb loogika.
2. Teises staadiumis on maailmavaim "väljumise" (Entäusserung), teisitiolemise seisundis. Seda vaatleb
loodusfilosoofia.
3. Kolmandas staadiumis pöördub maailmavaim iseendasse tagasi. Seda vaatleb vaimufilosoofia.