Mänguteooriad
näiteks surus raamitud pilt tahaplaanile seinamaalingu ning vaselõige tõrjus välja miniatuuri.
,, Mängulisus on sellest kõigest kaugel. 18.sajandist peale, sestsaadik kui kunsti hakati
teadvustama kultuuritegurina, paistab ta olevat mängukvaliteedilt pigem kaotanud kui
võitnud. Kas see tähendab, et kunst jõudis kõrgemale? Võiks ju väita, et kunagi oli kunsti
õnnistuseks, et enamasti polnud tal aimugi mõttest, mida ta endas kannab, ja ilust, mida ta
loob. Enesekindlas teadmises omaenda kõrgeandelisusest läks kaotsi midagi tema igavesest
lapselikkusest. Teiselt poolt tohib vististi näha mänguelemendi teatavat tugevnemist
kunstielus järgmises näites. Kunstnikku peetakse tema kaasinimeste massist kõrgemaks,
eriliseks olendiks ja teatavat austust tuleb tal võtta oma pärisosana. Et seda teadmist oma
ainukordsusest läbi elada, vajab ta austajatest või vaimusugulastest koosnevat publikut, sest
fraasides kingib mass seda austust talle kõige rohkem