Sepik kirjutab kõne mälupulgale ja viib selle direktori laua nurgale. Volli ja Hannes vahepeal täiendasid õppealajuhataja igavarkõnet, lisades sinna mõned naljakad sündmused. Kätte jõudis aeg, mil aktus pidi algama, aga director ei jõudnud kõne läbi lugeda. Drektor Peep luges kõne ette, kuid samal ajal kui direktor kõnet luges siis õppealajuhataja vehkis kätega, et ära loe edasi, aga direktor ei saanud sellest aru ja luges enesekindalt edasi. Vahepeal jagati kätte lõputunnistused ja kiituskirjad. Peale aktust helistas Volli Hannesele ja ütles ,,Oli ju lahe aktus?" ja Hannes oli sellega nõus. Sepik läks tööle Haridusministeeriumi osakonnajuhatajaks. Mulle meeldis see raamat väga, huvitav oli see, et see raamatu tegevus on tegelikult umbes neli tundi J
siseministeeriumiks; Ministrite Nõukogu, mille esimeheks sai Malenkov (peeti Stalini ametlikuks järglaseks), kes ühtlasi juhatas ka NLKP KK Presiidiumi (olemata küll partei liider); parteiaparaat, kus juhtpositsiooni omandas Hrustsov, kes oli esialgu üks neljast KK sekretärist, kuid keda toetas kaitseminister Bulganin. Välis- ja sisepoliitilises plaanis hakkas kohe väga aktiivselt ja enesekindalt tegutsema Beria. Tema eestvõttel algasid salajased kontaktid suhete normaliseerimiseks Jugoslaaviaga. Saksa DV suhtes arvas ta et seal tuleks momendil loobuda sotsialismi ülesehitamise kursist. Siseriiklikult oli tavatu see, et Beria soovitas rahvusliku kaadri edutamist, venelaste ärakutsumist ning tähelepanu osutamist rahvuskeelele ja kultuurile. Beria sellise poliitika tegelik tagapõhi on paljuski selgusetu, kuid
annaabi.ee 
