Lapsekeskne kasvatus
Esimest nimetab
ta lapse eneseregulatsioonil põhinevaks pildiks kasvatusest ja teist indiviidi ja ühiskonna
interaktsiooni rõhutavaks arusaamaks kasvatusest.
1762.a rõhutab Rousseau eriti lapsepõlve ainulaadsust ja isikupära. Rousseau rõhutab, et
lapsed oleksid lapsed ennem kui täiskasvanuks saavad. Lapse enesesuunamisvõime ja
sisemine arengusüsteem on samuti Rousseau pedagoogika kesksed teemad. Loodus annab
inimesele otseselt vaid"vajalikud enesekaitseinstinktid ja vajaliku võime neid rahuldada".
Isiksuse areng on mitmekülgne siis, kui last aheldavad tarbetud piirangud heidetakse kõrvale.
Rousseau lausung, et inimene on loomupäraselt hea, oli järsk vastulause pärispatuõpetusele ja
kõige kehalise halvustamisele. Rousseau´le oli pedagoogika uuendamine oluline osa
ühiskondlikust revolutsioonist.
Kasvatamine on indiviidi looduslike kalduvuste arendamine ja meetodid peavad tuginema
rohkem loodusele kui inimeste arusaamadele.