Enn vetemaa
mälestustes» ning veelgi enam hilisemas näidendis «Püha Susanna», mille peategelane ei kuulu enam
mõtlemis, vaid olemistüüpi. Vetemaa loomingulise mõtte liikumisi silmas pidades võime temas näha ka ta
proosas domineeriva reflekteeriva tegelaskonna vastandit, kui katset päästa ummikusse sattunud tegelasi
mõttetu eneseanalüüsi ning süümepiinades vaevlemise küüsist.
Vetemaa väikeste romaanide probleemistik keerleb suurelt osalt heitliku, nõrga ja enesekaemusega tegeleva
inimese ümber, kes otsekui esindab ühiskondlikke kataklüsme läbiteinud põlvkonna eetilisi kõhklusi ja
otsinguid ning on ristiriius nii iseenda kui ühiskonnaga. Selliste tegelaste kaudu annabki autor põhiliselt
ajastu ja olude kriitika. Tegelaste käitumise kõlbelised tagamaad avanevad tema enda, s. o. antikangelase
vaatepunkti kaudu tihendatud, kontsentreeritud eetilisfilosoofilises lühiromaanis. Vormiliselt realiseerub see
annaabi.ee 
