„Seitse venda“ Aleksis Kivi
Su läve, su
pühkmehunnikut tahaksin nüüd suudelda, hüüab Juhani kodutalu mahajättes.
Juhanitr pole õnnistatud lahtise peaga, aabits nõuab talt pööraseid pingutusi. Kuid tüüpilise
soomlasena on ta töökas ja püsiv. Tema isik põhjustab rohkesti kõne- ja situatsioonikoomikat.
Me naerame südamest Juhani jutu üle härrasrahvast, kes sööb, kaltsud rinnal, ega oska pärast
einet lusikatki puhtaks lakkuda. Omajagu koomikat on Juhani sagedastes enesehaletsemistes.
Hih! Seal on kogu see põrgu härraslik toredus, seal on see kohutav kirjatarkus ning
hirmuäratav auväärsus. Nüüd kangestuvad kõik mu liikmed ja mu jalad panevad
armuheitmatult vastu. Ah! Mis pean ma tegema sel timukatunnil, mis ma pean tegema, teie
õnnetu vanem vend? Halab Juhani kirikumõisa-retkel.
Nautimisväärne on Juhani kõne rahvapärane lopsakus. Kõige sagedamini sajab sõnarahet
vanema venna suust üleannetu Eero kaela: Jah, torgid jälle, sinaohakas meie nisupõllus, sina
annaabi.ee 
