Mina ja Klassika arutlus
et jumala pärast see pinin lõppeks. Tekitab sellist sunnitud stressiolukorra emotsiooni, mis ajab
närviliseks ja paneb tahtma mind midagi lüüa. Võib-olla peaks seda kuulama jõusaalis, sest seal
suudaks seda viha ratsionaalselt ära kasutada.
Üldiselt on renessansilik muusika mu jaoks liiga tõsine ja kurb. Mulle meeldib olla rohkem
rõõmus, vahel ka stressis ja vihane, sest siis suudan rohkem korda saata. Kurvana aga pole
motivatsiooni mitte midagi teha peale enesehaletsemise. Renessanssist pärit muusikat ei osanud
miskipärast seostada mitte millegi meeldivaga. Palestrina Missa 1. osa Kyrie tekitas minus tunde,
nagu oleksin jälle algklassis muusika tunnis koos Linda Rosinaga. NB! Sain seal peaaegu iga tund
märkuse selle kohta, kui saamatu või viisipidamatu ma olin. Arcadelt „Il bianco e dolce Cygno” oli
minu jaoks dramaatilise sõnumiga. Tekkis tunne, nagu oleks mõni lähedane surma saanud ja nüüd
olen kirikus koori kuulamas ja leinamas.
annaabi.ee 
