"eneseavaldustes" - 1 õppematerjal

Eesti Kirjanduse Ajalugu II

Kõige olulisemaks peetakse tõetruudust ja elulisust. J. Smuul oli Kirjanike Liidu esimees. Tema I luuletus ilmus 1943. Intensiivne värsilooming kestis 1950ndateni ja arenes paralleelselt lüürilises ja lüroeepilises suunas, sageli mõlemate algete ühte sulades. Ta oli sõjajärgse poeemi silmapaistev viljeleja. Tema loomingus ilmnesid žanri võimalused ja ajastuomased nõrkused, esmajoones sotsiaalsete probleemide tendentslikult moonutav käsitlus ja Stalini kultus. Lüürilisemates eneseavaldustes alustas Smuul sõjaaegsete elamuste värsistamist, hakkas aga varsti võimu nõuetele vastavalt kujutama inimteadvuse ja inimsuhete muutumist, endise elusüsteemi ja kaasaja vastandlikkust, tööd ja rahu eest peetavat võitlust. Vormikvaliteetide suhtes muretu, mistõttu pääses mõjule rahvaliku, konkreetse ja pildirikka luulekeelega ning sundimatu huumoriga. Rannaloodus ja merepildid on tema luules eluvärskelt nähtud ja osa tema armastuslaule ei hooli 1940ndate esteetilistest arusaamadest