Õiguse üldteooria
Baruch Spinoza (1632-
1677) – identifitseerib õigust võimuga, in on puhas looduslik olend, kelle käitumist määravad
looduse seadused. Väidab, et mõistus peab olema vaba – kõige loomulikum riigivorm on
demokraatia, aga igas riigivormis suveräänil piiramatu õigus, kannab vastust ainult Jumala
ees.
Puffendorf – loodusõigus põhineb Jumalikule tahtele, aga tuleneb vaatamata sellele
mõistusest. Õigus põhineb in ühiskondlikule vajadusele ja enesealalhoiuinstinktile, toonitab et
rahu on in loomulik seisund. „De iure naturae et gentium“ 1672
Thomasius – arendab õiguse süstematiseerimist mõistusõiguslikul baasil. Loodusõigus on
konkreetsete nõuannete summa – Consilia. Seadus – õiguse algelisem ja kõrgem allikas,
ülemuslku isiku käsk, seadus kohustab.
Leibnitz – kogi inimlik ühiskond põhineb loodusõigusele, see on igaveste ideede süsteem, on
rajatud igavese õiguse ideele