Igiliikur
Villard de Honnecourt kirjeldabki 1235. aastal Õhtumaade nähtavasti esimest
igiliikurit selliselt: ,,Mõnigi kord on meistrimehed nuputanud, kuidas saaks ehitada
ratast, mis iseenesest pöörleb. Aga siin on üks selline, mida saab teha paaritu
arvu vasarate või elavhõbeda abil. Seibile kinnitatud vihtide asendi järjepidev
muutumine peaks seda pidevalt pöörama."
Pakuti ka torusüsteeme, milles ringlev vedelik pidi ainult leidurile enesele
teadaoleval viisil eimillestki energioat tootma. Schotti raamatus ,,Technica
curiosa" aastast 1664 kirjeldatakse kõrvuti nende aegade kõige
põhjapanevamate tõsimeelsete füüsikaseadustega ka igiliikureid. Samas
mööndab autor, et ,, mitte kõik säherdused masinavärgid ei tarvitse
funktsioneerida", kuid esitleb samas Johann Joachim Becheri kohutavalt
keerukat konstruktsiooni. Mainzi kuurvürstt laskis selle jaoks isegi ehitada torni,
mille ajanäitaja pidi töötama just igiliikuri jõul, vajamata pommide vinnasttamist.
annaabi.ee 
