on orgaanilised ained. Raba pinnaseks on turvas ja pinnamood seega kumer. Turbapinnasel kasvavad turbasamblad moodustavad oma halvasti lagunevate jäänuste ladestamisega üha juurde substraati sfagnumiturvast. See on kõrgsoole omane turvas. Rabataimkate on liigivaene, vähetoitelise ehk oligotroofse kasvukohaga kohastunud ning vähe muutuv ja raskesti muudetav. Taimkate on enda suhtes isereguleeriv ja ei sõltu osaliselt eriti ümbritsevate alade aine- ja energiaringest. Turbasamblad on suutelised oma kudedega suurel hulgal vett vastu võtma ja hoidma, vesinikioone keskkonda pumpama ja sellega keskkonna happesust tõstma, taimkonkurente tõrjuma ja ängistama. Bakterite ja seente abil toituvad turbasamblad ka sademetest tulenevast tolmust, mis aitab neil kasvada äärmiselt toitevaesel pinnal. Raba taimekooslused saab jaotada veesisesteks, älvesisesteks, peenrapealseteks ning metsakooslusteks
Järelikult on suhted taimede (tootjate) ja loomade (tarbijate) vahel limiteeritud ja juhitud energiahulga poolt, mis läheb kontsentreeritud vormist üle hajusasse vormi. Seega juhivad ökosüsteeme needsamad seadused, mis juhivad ka eluta süsteeme (näit. elektrimootoreid ja autosid). Endla Reintam, 2008/2009 27 Kuna enamus energiast lõppkokkuvõttes läheb üle soojusenergiaks ning hajub, ei saa me rääkida energiaringest vaid energiavoost. Energiavoog Päikese kiirgusenergia järk-järguline hajumine (degradeerumine ) ökosüsteemis taimse ja loomse biomassi keemiliseks energiaks (fotosünteesis) ning biomassi keemilisest energiast omakorda soojusenergiaks (biooksüdatsioonis), vähesel määral võib energia väärinduda (tekivad energiarohked ühendid). Keskkonna energeetiline iseloomustus
annaabi.ee 
