"Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia..." retsensioon
väärikalt, see tähendab siis, et veeta päevad samu mustreid linikuile tikkides ning võtta vastu kõik
isa poolt määratud kohustused, millel olevat üllas väärtus.
Autor pole unustanud lisaks sakste lastele ka habemikele veidraid uskumusi ja kummalisi
traditsioone lisamast. Näiteks peab üks kodus vaarisa skeletti. Nimelt usub ta, et kui see habe on
kasvanud nii pikaks, et ulatub kolm korda ümber laua, siis tuleb ka võim. Aga seda ei tea ta mitte, et
toatüdruk, kes ka end Eneks nimetab, regulaarselt habemekarvu kärpimas käib.
Teine aga kinnitab vene arhitektidele, et teatrihoonesse on vaja ehitada ruum, kuhu hea õnne jaoks
neitsi sisse müürida. Enam ei suuda Vassiljev ja Bubõr teha nägu, et kõik on korras. Kuna
ohverdatavaks neiuks on Bocki oma tütar, siis tormab temale päästjaks salajane austaja Siegfreid,
kes otsustaval hetkel oma hääle ikkagi üles leiab.
Sajandite taguse dramaatilise eneseuhkusega noormees võtab segases olukorras omalt elu. Muidu