Ekke saabub äkitselt tuttavasse randa, kus avastab et on kodukandis. Sammub kodule lähemale, läheb oma vana puu alla, kus näeb väikest possis kõõlumas. Karjatab poisile, et too alla tuleks. Äkitselt kuuleb maja poolt kutsuvat hüüdu : ,,Ekke" Poiss ütleb, et teda kutsutakse ja ruttab koju. Ekke näeb poisis ennast, kui too oli sama vana kui tema poeg. Ekke saabub majja. Astub memme juurde. Memm on haige ja vana, kuid siiski elu. Eneken astub tuppa ja näeb Ekket. Ekke lausub Enekesele, et see mis ta väljaspoolt otsima läks ( puhtus, siirus, vaieldamatud elutõed ja väärtused) leidub ainult kodus. Minu arvamus teosest. Peategelaseks on Ekke. Muutuv. Loomult oli laisk , looder, ema noorim poeg. Väidan seda sellepärast, et Ekke ei teinud kodus mitte midagi. Ema hellitas, kuid samas ka andis piitsa. Tõuke annab otsingu aluseks Eneken, kes osutab talle, kui tühi too sisemuselt on.
Aga ta ei tee seda kuna Eneken oli just talle tunnistanud, et on temas armunud isegi kui too on selline hulkurist puude rippujast logard, ta arvab, et on ju vaja puhast vett, et pesta roojast. Eneken tunnistas, et kui tema seal turul rahva massis seis tahtes midagi väikest endale ja tema perekond temast hetkel huvitatud ei olnud siis oli Ekke kättega vehkides ja valged juuksed silme ees tulnud ja teinud talle selle väikse kingituse isegi kui see oli varastatud raha eest, seetundus Enekesele hetkel meeldiv, et Ekke teeks ükskõik mida, et teda rahuldad. Siiski olevat Ekke toores ja ettearvamatu ning mitte küllat mees, et Toomas Üüvele puhta südamega truudust vanduda ja oma ühiskonnalt lugupidamist argipäeva tööga teenida. Ekke mõistab seda isegi ja mõtleb, et ta peab minema ikkagi ära siit kandist rändama, et ennast lihvida Enekeni jaoks. Nagu ta isa on ta hing tormiline ja seiklushimulik ning teda huvitab vaid homne tundmatus mitte minevik ega tulevik, seda
annaabi.ee 
