Eesti kirjandus II kevad
võimatu. „lõputu kohvijoomine“ võiks ka olla otsapidi pärimuslik. Tegemist
on Werneri kohviku näidend. Mingis mõttes väga Kõivulik lahendus – ruum
on paigas ja ka tegelased, kes ei muutu. Aga samas ajad vahelduvad.
Pärimuslikkus hakkab toimima kultuuriooliselt.
Proosa puhul on mingis mõttes targem alustada sellistest asjadest, mis
avavad Kõivu tausta paremini. Võib hakata avama mälestustega või siis
näiteks „Endspieliga“.
70ndatel muutub Kõiv eriti radikaalseks ja hakkab väga segaseid tekste
kirjutama. Radikaalsuse kõige võimsam ilming on „Päev“, mis on kirjutatud
1972-73 ning välja antud 2004. Esteetilises plaanis on analoogilisi tekste
tal veel, kui mitte nii mahukaid. „Päev“ on üks radikaalsuse parimaid
näiteid.
„Keemiline pulm“ pealkiri on laenatud 1616aastal ilmunud teosest
Christian Rosencroutzi 1459ndal aastal kirjutatud. See romaan on väga
isiklik ja autobiograafiline
annaabi.ee 
