A.dumas Kolm musketäri terve raamat
»
Ahastus südames, asus d'Artagnan uuesti parve suunas teele. Kord ei suutnud ta
uskuda, et see naine oli proua Bonacieux, ja ta lootis teda homme taas LouvreMst leida;
siis uskus ta jälle, et tal oli vahekord kellegi teisega ja et kiivas võistleja tabas teda
ootamatult ning laskis ta röövida. Ta vaevles kahtlustes, ahastas, oli meeleheitel.
«Oh, kui mu sõbrad oleksid siin!» hüüdis ta. «Siis oleks mul vähemalt mingit lootust
teda leida. Kuid kes teab, mis neist endistki on saanud!»
Oli umbes kesköö paiku. Tuli üles leida Planchet. D'Artagnan avas üksteise järel
kõikide kõrtside uksed, kust vähegi valgust paistis, Planchet'd aga ei olnud mitte üheski.
Kuuenda kõrtsi juures hakkas ta mõtlema, et selline otsimine oli mõnevõrra mõttetu.
D'Artagnan oli määranud teenrile kohtumise kella kuueks hommikul ja kus Planchet
praegu ka ei viibiks, seal viibis ta täie õigusega.