"Varjud Vargamäel" - essee
poleks lõplikud. Minu arvates vajab inimene mälestusi, ja kõige päikselisemad mälestused
pärinevad üldjuhul just lapsepõlve mängumaadelt. Mõned inimesedki seonduvad meile
üksnes mingite paikadega ning märksa parem on meenutada neid seal, kus meenuvad
koosoldud toredad ajad, mitte näiteks kõledal surnuaial.
Nii meenutas Andreski Krõõta Vargamäel:
" Ta vaatas Vargamäe mände ja tal tuli meelde, et neil Krõõdaga tol korral neist juttu olnud.
Andres ise vana, aga männid seisid endistena. Ainult oksad olid teistel nagu harvemaks
muutunud. Kuid võimalik, et asi polnud männiokstes, vaid Andrese enda silmis, mis aasta-
aastalt töntsimaks läksid.
Vargamäe soosillal tuli Andresel meelde, mis nad Krõõdaga temast rääkinud. Ja otse
uskumata valusalt pidi Andres tunnustama, et soosillaga oli sündinud Krõõda, mitte Andrese
sõnade järele. See oli seda valusam, et Krõõt ise oli nii varakult läinud, aga oma sõnad jättis ta
annaabi.ee 
