Luulekava Johannes Semperi ja Artur Adsoni luulest
Mul vaja rutata om laulda ommi laule:
võip olla lähäne ma toole aole,
kon mino liha lähäp kõige liha tiid.
Vast ka mo laulu´ läävä kõige papre tiid (2:42).
Mu värsi´ omma säänest vanna muudu,
ei ole sõnnu rikkalt tagavarass,
ka riimgi egäkõrd ei ole paras
nii kuidas kehvä valla kiil om luudu (2:110).
Sa veerid ja veerid neid ridu
ning silpideks kokku loed (1:85).
Sa haarad, kuid enam sul pole pidet (1:85)
ning kaks korda pimedam paistab tee (1:85).
Nüüd endassegi piilu, vaata varju,
mis kõnnib kõrval (1:91)!
Ja mõõda oma viljasalve rikkust (1:91)!
Aeg küps, et teeksid endale bilanssi (1:91).
Kuid juba miski mus kaandus,
miski mus tardus ja suri,
tundsin end kivist kastis (1:106).
Kõik kaugeneb ja unub, -
ka see, mis kord meis helises ja voogas (1:132).
On siiski üks, mis iialgi ei sure (1:132).
See sfinks, mis hinge süües aina lisa küsib, on Mure (1:132).
Ei kummardunud pea, vaid saatust trotsis.
Ei murdnud lootusetus selle meelt,
annaabi.ee 
