Mihhail_Lermontov
hiilgega, sellest Iühikest aega joobund ja siis seda põhjalikult ja valusamalt sellest pettund; nagu Byron kandis
ta varakult veelgi varemini kui Byron südames orientaalse lõuna suurejoonelist, värvihooguvat võlu ja
andis oma fantaasia selle kujundada; nagu Byron tundis ta end üksiklasena keset oma aega ja kõrgemana
sellest ajast väljavalitud võitlejana vabaduse ideaalide eest; nagu Byron tundis ta endakannul mõttedeemonit,
kõikjal, oleviku mürgist tuumapaljastavat analüüsi vaimu; nagu Byron oli ta kirglikult ja sügavalt tundev,
valuliselt uhke hing. Lermontovi paatose pinevust, ta protesteeriva tahte võimsust ei ületa isegi Byron. Pigemini
on lugu ümberpöördult. ...
See on ilmne. Lermontov oli oma hingelaadilt vene Byron -või, et olla täpsem, tsiteerigu ta omad sõnad enda ja
Byroni kohta: "Ei,
annaabi.ee 
