Klassikaline saksa filosoofia
küsimus. Hume oli empirist – kogemusele toetuv. Miks rakendada põhjuslikkust kogemusele?
Hume arvas, et ei. Toimimisviis toetub teatud harjumusele. Harjumus on psühholoogiline
tasand – kujutlusvõime, harjumus. Hume – aprioorseid teadmisi pole olemas, siis metafüüsika
jutt aprioorsetest mõistetest on jama. Metafüüsika nimetab aprioorseks seda, mis on
psühholoogiliselt väljakujunennud harjumus ja seda saab empriiik tunnistada. Harjumus on
siin aga subjektiivne paratamatus. Tähtis on siin õigustatause küsimus(Hume). Hume’i panus
oli positsioon, mitte järeldus ja tulemus. Osutas nõrgele kohale traditsioonilises metafüüsikas.
Läheb kontseptuaalsest paratamatult üle ontoloogiliseks, aga see pole õige. Pole õige, et
mõistuse mõisted oleksid tegelikkuses ja sellele nõrkusele osutas Hume.
Keelata põhjuslikkuse mõiste kasutamist. Sõna päritolu on eksitav. Kant’i jaoks on oluline
annaabi.ee 
