EMOTSIOONID Emotsioonide alla kuuluvad kõik positiivsed ja negatiivsed tundeelamused. Kui tavatähenduses on emotsioonide mõiste igaühele arusaadav, siis teaduslikus mõttes pole sellel ühtset definitsiooni. Siiski valitseb emotsiooniteooriate vahel üksmeel selles, et emotsioon sisaldab järgmisi komponente: - Füsioloogilised muutused - Käitumisvalmidus, mida nimetatakse vahel ka aktsioonipotensiaaliks ja mis võib, kuid ei pruugi olla seotud tegeliku käitumisega - Teadlikku subjektiivset kogemust - Kognitiivset ehk tähenduslikku ehk hinnangulist komponenti. Selle kohta, miks ja kuidas me emotsioone tunneme, on palju teooriaid ja lähenemisviise. Iga
hirmutunne (ütleme, uuringust sõltuvalt), või on kärsitus hoopiski ootusärevus (ütleme, enne armastatuga kohtumist). Vastavalt mõnede psühholoogide arvamusele, haarab niisugune tõlgendusprotsess meid alati, kui tunneme mingit emotsiooni (Schlachter ja Singer, 1962; Mandler, 1975, 1984). Seades nende vaated silmade ette, alustame vaidlust mõningate varasemate emotsiooniteooriate seisukohtadega. JamesLange teooria Emotsioonide teema on hämmingut tekitanud juba mitme põlvkonna uurijates. Psüholoogid ja bioloogid on saavutanud mõnevõrra mõistuspärast edu emotsionaalsete seisundite objektiivsuse ning nende kehaliste ilmingute uurimisel; näideteks võib tuua hirmu ja raevu emotsionaalse kooseksisteerimise (vt peatükki 3) ning naeru emotsionaalseid väljendusviise (vt peatükki 10)
annaabi.ee 
