"Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia..." retsensioon
Enam ei suuda Vassiljev ja Bubõr teha nägu, et kõik on korras. Kuna
ohverdatavaks neiuks on Bocki oma tütar, siis tormab temale päästjaks salajane austaja Siegfreid,
kes otsustaval hetkel oma hääle ikkagi üles leiab.
Sajandite taguse dramaatilise eneseuhkusega noormees võtab segases olukorras omalt elu. Muidu
väga tuim ning elutu preili on peale sellist ennastohverdava tegu nii liigutatud, et otsustab enda
mürgitada. Sündmusteahela jätkudes surevad ka saksahärrad.
Ülekeev emotsioonikus ja liigne tormakus huku poole paneb baltisakslased veelgi
naeruväärsemasse olukorda. Venelaste kohatud kommentaarid vihjavad ka sellele, et tegemist on
vaid klassikute jäljendamisega.
Kuigi keegi poleks sellist sündmuste käiku võinud ette näha, sobis see lõppuotsa täitsa
loomulikult. Teatrimaja tuleb aga siiski ehitada ja saabki tõeks Ene jutt, et maja kuulub üksnes
eestlastele.
Valmis Draamateater lõpuks ka sai, sest kolihunnik, mis muidu keset lava seisis, veeti minema.