mida andis välja Dark Horse Comics. Filmi rezissör oli Chuck Russell ning produtsentideks Dark Horse Entertainment ja New Line Cinema. Peaosades on Jim Carrey Stanley Ipkissina (The Mask) ning Cameron Diaz, kes tegi oma debüüdi Tina Carlyle'ina. "Tagasiteed ei ole" (originaalpealkiri "Point of No Return") on Austraalia thriller aastast 1994. Filmi lavastas Vincent Monton. "Tähevärav" on 1994. aastal lavastaja Roland Emmerichi käe all valminud ulmefilm, mille peaosades astusid üles Kurt Russell ja James Spader. Tähevärava all peetakse filmis silmas seadet, mille abil on võimalik musta augu teooriat rakendades liikuda ühelt taevakehalt teisele. Film oli plaanitud esimese osana triloogiast, kuid see plaan jäi esialgu katki, kuna selle loojad Emmerich ja Devlin jätkasid filmiga "Iseseisvuspäev". Küll aga kasvas filmist välja teleseriaal "Tähevärav SG1", millest omakorda said alguse veel kaks telesarja.
üha enam jõudu. Sealhulgas kasvab samuti orkaanide arv, näiteks viimaste aastatega on nende arv suurenenud nii, et neile on olnu vaja vastavalt süsteemile uued nimed panna. Meediaski kajastatakse probleemi pidevalt ja katsetatakse erinevaid lähenemismeetodeid. Kõige mõjukamad on tõenäoliselt mängufilmid. Filmimaailmas kujutatakse eriefektide abil loodusõnnetusi üllatavalt tõepäraselt ja need lähevad rahvale hinge. Näiteks Roland Emmerichi kirjutatud ja lavastatud filmis ,,Päev pärast homset" (ingl.k ,,The Day After Tomorrow") on kujutatud jääaega tänapäeva elus ning temperatuur langeb Maal niivõrd madalale, et välja minnes jäätuvad elusolendid minutitega. Teost illustreerib ühe teadlase (ja isa) poja otsing, mis aitab publikul tegelikku olukorda paremini mõista. Lisaks inimkonna eksistentsiaalsele hirmule on täna elaval üksikisikul hirm tema elu eest.
NÄITEKS: Aastal 2005 ilmus Soome ulmekirjaniku Risto Isomäki sulest raamat ,,Sarasvati liiv" (Sarasvatin hiekkaa, kirjastus Tammi), mida autor ise määratles ,,ökoloogilise põnevusromaanina". Kaks aastat hiljem ilmutati teos kirjastuse ,,Kunst" vahendusel ka eestikeelsena. Autor kirjeldab oma raamatus mõningaid võimalikke maailmalõpustsenaariume, mille ühisnimetajaks on destruktiivse inimtegevuse mõju ja sellele järgnevad tagasilöögid looduselt. Umbes nagu aastatetaguses Roland Emmerichi menufilmis ,,Päev pärast homset", kus uus jääaeg saabus mitte aastate, vaid tundide või lausa minutitega. Liikumapanevaks jõuks on igal kirjeldatud juhul aga see, millest täna ja juba mõnda aega räägitakse kui ,,kliimamuutustest". Inimmõjulistest siis just. Mõlema eesmärk on lugejale-vaatajale edastada tugevat sõnumit. Sõnumit, et inimene ikkagi ei tohi ega saa keskkonna kallal karistamatult sigatseda, sest ,,loodus maksab kätte". "Inimmõistusele on