Kodu kirjeldas ta üldiselt läbi suhteliselt lihtsate sõnade, kuid soojalt: ,,Maja vajunud rõõmsasse unde. / Muru pääl magavad rohun / isegi haldijad rahun. / Silmik seinakell üksi teeb tunde." Eraldi tähtsuse saavutavad mõlema autori jaoks luuletused armastatud inimeste kaotamisest, eelkõige ema. Mõlemad tundsid pärast ema kaotust, et ,,kokku südame kõik valgub, oh, kui palju sulle võlgu, emakene, emmekene." Visnapuu, nagu mehele omane, kirjutas võimalikult jõuliselt ning lihtsalt, kuid siiski kerge nukrusevarjuga. Kasutamata keerulisi sõnu ning lisades kohati võib-olla jaburana tunduvaid, kuid tegelikult tähtsaid väiteid, suutis mees edasi anda piisavalt, et panna mõistma, kui väga ta kellestki hoolis ning teda tagasi soovis: ,,Memm sedasi vaikselt suri ja ingli käel lendas taeva.
annaabi.ee 
