Kui Eesti teeb otsuse ehitada omale TJ , mis võib maksma minna umbes 40 miljardit krooni, siis tõstatub koheselt küsimus selle finantseerimisest. Kui analüüsida Eesti Energia finantspositsiooni ja põlevkivielektri minimaalse jätkamise investeerimisvajadusi, siis ilmneb, et EE pole piisavalt tugev teostamaks üksi tuumajaama projekti. Peamiseks teguriks selles on, et EE peab ostma põlevkivielektri tootmise jaoks CO2 kvooti üha suureneva kvoodihinnaga, mis aastaks 2020 ulatub 100% emissioonimahust. Sõltuvalt selle hinnast see kas vähendab EE elektri eksporti või lõpetab selle hoopis. Oma osa finantsvõimekuse vähenemisel on ka põhivõrkude viimisel otse riigi omandisse. Seega on vältimatu välispartnerite kaasamine, kel on vastaval alal kogemusi nii TJ rajamise kui opereerimise osas. Kuid Eesti riik saaks tuumajaamast enim kasu, kui ettevõtmises oleks osalus nii omamaistel suurtarbijatel kui kui kohalikel omavalitsustel, kel oleks tulevikus võimalus saada elektrit omahinnaga
megatrendist: 1) Lõpmatu jõuallikate parendamine; 2) Autod on karmil dieedil; 3) Autonoomsed autod; 4) Suurte tarnijate ajastu; 5) Uued tegijad autotööstuses; 6) Omavahel kommunikerivad autod ja jagatud mobiilsus; 7) Arenevad riigid kõige olulisem turg (vt. joonis 3) Joonis 3. Autotööstuse megatrendid ja põhilised arengusuunad (allikas: Goldman Sachs Global Investments Research, 2015) Keskkonnasõbralikus: Transpordisektor annab 22% globaalsest CO2 emissioonimahust. Suurimad arenenud riigid soovivad vähendada CO2/kg 30%-40% aastaks 2025. Selleks ajaks elektriautode ja pistikhübriidautode osakaal kasvab kuni 25% tänasest 5%-st. Paraneb ka traditsiooniliste jõuallikate keskkonnasõbralikus. Vesiniku peal töötavate autode ehk FCV (kõige puhtam seni leiutatud energia tootmise tehnoloogia autotööstuses) osakaal niipea ei kasva. Nende hinnad hakkavad oluliselt alanema alles siis, kui aastane tootmine ületab 50 000 tükki [3]
annaabi.ee 
