J-Liventaal sissejuhatus õigusesse - I osa
3. Territoriaalse ülimuslikkuse doktriin
Eraõiguse areng XIX saj. mõjutas järgnevalt avalikus õiguses arusaamani jõudmist, et nii territoorium
kui ka rahvas on mõlemad võrdväärsed objektid, mille suhtes teostatakse riigi poliitlist võimu.
Rahvast ei käsitatud enam domeeniterritooriumi pelga päraldisena, rahvas ning riigi territoorium
lahutuvad. Püsima jääb samas arusaam, et riigil on avalik-õigusliku isiku ülimuslik võim kogu oma
territooriumi kui riigi omandi üle (dominium eminens). Samas on riigi territooriumi piires üksikud
maatükid (kinnistusüksused) omakorda eraisikute eraomandis (dominium directum). Kuid riigil säilib
tema võimu üldise ülimuslikkuse tõttu eravalduste maatükkidel teatud ülimuslikke eriõigusi: maapõu
ning maavarad on riigi omand; riik võib oma territooriumil kehtestada maamaksu ning koormata
kinnisasja; erakinnistu võib sundvõõrandada üldistes (avalikes) huvides või riigi erakorralisteks
vajadusteks jne
annaabi.ee 
