VARAUUSAEG
sajandil murdis üleeuroopalise
suhtlemiskeelena läbi prantsuse keel. Suhtlemist raskendasid ka erinevad dialektid. Põhja-Saksamaa
elanikud võisid paremini aru saada hollandlastest kui saksidest või baierlastest. Seetõttu reisiski
vaid väike osa ühiskonnast: aadlikud erinevate õukondade vahel, kaupmehed ja käsitöösellid,
üliõpilased (peregrinatio academica) ning palgasõdurid. Varauusaja konfessioonivaenused
põhjustasid ka arvukalt sundrändeid: teiseusuliste väljasaatmisi või emigreerumisi.
18. saj. suhtumine reisimisse muutus. Nüüdsest hakati väärtustama reiside üldharivat ja
kogemusi rikastavat tähendust. Kujunesid teatud rännumagnetid, mis tõmbasid rändajaid üle kogu
Euroopa. Suurlinnadest eelistati Pariisi, muuhulgas ka sealsete bordellide pärast, Itaalias käidi
tervisevetel ning tutvumas antiikkultuuri pärandiga, Sveits paelus rändajaid maalilise loodusega,
Inglismaal uudistati moodsat tehnikat.