Kirjanik ja tema aeg. Juhan Smuul "Jäine raamat"
mälestused inimese õnnelikuks, olgugi, et nüüd loeb laps enda õnneks seda,
kui tal on olemas uhke tahvelarvuti. Väga paljude noorte elust lõikas tollel
ajal suure tüki rõõmu ja noorust ära sõda, mis andsid nendele noortele
kibeda kooli, karmid mälestused, mille eest tuli maksta kallilt. Neid ridu
raamatust lugedes tunnen, et iga inimene peaks olema tänapäeval tänulik,
et ei ole sündinud sellisel karmil ajal.
Smuul kirjutab, et ta peab Eesti noorema põlve emigrantlikest luuletajaist
kõige andekamaks ja omapärasemaks Nõukogude-vaenulikku Kalju Lepikut,
kellel oli välja kujunenud oma käekiri, oma nägu ja vihkamine. Siinkohal
tooksin välja fakti, et kui “Jäine raamat” oleks ilmunu paar aastat varem,
poleks seda suure tõenäosusega lubatud välja anda justnimelt nõukogude
vaenulikkuse pärast. Tollal ei tasunud väga rääkida sellest, kui on kohtutud
kellegagi, kes on emigreerunud. Smuul tahtis liituda inimestega, kes olid
annaabi.ee 
