Tśingis-khaan
jätta üksnes mongolid.
Ta ei osanud lugeda ega kirjutada, oskas vaid mongolite keelt kõnelda. Ta oli pika
kasvuga, ja kuigi ta oli juba üle kuuekümne aasta vana, oli ta veel väga tugev. Raskete
sammude ning kohmakate võtete poolest sarnanes ta karuga, kavaluselt rebasega, õeluselt
maoga, väleduselt pantriga, väsimatuselt kaameliga, ja helduselt nende vastu kellele ta
tasu tahtis anda verejänulise ematiigriga, kes hellitab oma poegi. Tal oli kõrge laup, pikk
kitsas punakas habe ja kollased pilkumatud silmad nagu kassil.
Sõjaretkede ajal jättis ta Mongooliasse oma viissada naist koos lastega, orjapiigade ja
teenritega.
Khaan armastas tunda oma külje all kõva maad ja ta magas vaid kahekordselt
kokkupandud, hästi tihedaks vanutatud paksul vilditükil.
Tingis-khaan sõitis süngena, suurena, vimmas, vöötatud nahkrihmaga, mille küljes
kõlkus mustas tupes kõver mõõk