Erikursus eesti keele ajaloost 2014 (TÜ) - sõnauurimus
Ema võeti
igas lauses kui elusolendit, mitte kui vahendit. Seega võeti ema kui seltskonda, kellega
koos midagi teha, mitte vahendit, mille abil midagi teha.
Kõikidest kümnenditest paistavad oma erilisusega silma 1950. aastad. Seda järku
mõjutas Nõukogude võim, sest ajakirjandustekstidelt on hästi näha, kuidas valitsevale
korrale viidatakse ning mõnel juhul seda ka kiidetakse. Veel kasutatakse sõnast
moodustatud liitsõnu, mis viitavad emastele loomadele (nt emaslammas), näidates, et
korpusmaterjali seas on sõna ema ka muus tähenduses kui ainult esmases, lapsevanema
omas.
Mida aeg edasi, seda laiemaks teemade ulatus muutus. Kui 1890. aastatel räägiti emast
positiivselt kui lapsevanemast, siis 1990. aastatel lisandus ajakirjanduses
homoseksuaalne teema, kus mainiti liitsõna ema-gay ning kaheldi, kas on hea, kui lapsel
on kaks ema või isa. Vanas kirjakeelekorpuses oli palju kristlikku konteksti, mis
tänaseks on kadunud