mis kippus aadlimehi ja nende naisi ning tütreid varjutama. Feodaalide nõudel anti mitmel pool linnades välja eeskirju, millega keelati kodanikel teatud riidesortide ja tegumoodide kasutamine ning mis määrasid kindlaks lubatud moed ja rõivaste hulga. Paraku osutus moe surve tugevamaks rae korraldustest ning feodaalidel tuli ikka ja jälle hädaldada kaupmeeste ja käsitööliste emandate ülemäärase rõiva koguse üle. Keskaegne linnapilt oli ääretult kirju ning paistis silma suure vaheldusrikkusega, olenevalt kandja seisusest, elukutsest traditsioonidest ning moest. Keskajal muutus mood väga aeglaselt, mis tõttu võisid tütred kanda ema ning pojad isa riideid, ilma et moest maha jääks. Aadlikele ja linnlastele meeldis kanda väga värvi kirevaid rõivaid. Keskajal kanti meelsasti ka pealismantleid
kõik linna noored ametnikud üheskoos, sest nad olid seisnud eeskojas ja imenud oma jalutuskeppide nuppe, moodustades libedate, lollakalt naerata- 36 vate austajate sõõri, kuni viimane neiu oli «läbi kadalipu» jooksnud; ja kõige lõpuks tuli musterpoiss Willie Mufferson, hoolitsedes nii tähelepanelikult oma ema eest, nagu oleks see lihvitud klaasist. Alati saatis ta ema kirikusse minekul ja oli kõigi emandate uhkus. Kõik poisid,vihkasid teda, sest ta oli nii hea, ja pealegi seati teda neile alatasa eeskujuks. Tema tagumisest taskust rippus välja valge ninarätik -- juhuslikult, nagu ikka pühapäeviti. Tomil ei olnud ninarätikut ja ta vaatas poistele, kel see õli, kui saksikutele. Et kogudus oli nüüd täielikult koos, helises kell veel kord viivitajate ja ümber-uitajate manitsuseks, ja siis valitses kirikus pühalik vaikus, mida segasid ainult koori itsitamine ja sosistamine galeriil
annaabi.ee 
